Ülestähendusi kääritatud õunamahla joovastava toime kohta on leitud juba nii egiptuse kui ka sumeri antiikkultuuridest.
Arvatavasti on siidri nimetus sama iidse päritoluga kui jook ise. Tänapäevase siidri vasteks peetakse heebreakeelset sõna shekar või kreekakeelset terminit sikera, mis mõlemad tähendavad tõlkes alkohoolset jooki. Alles pärast antiikaega tulid kõnepruuki ladinakeelne cicera, millest tuleneb ka prantsuspärane cidre ning hispaaniakeelne sidra.
Ajalooliselt on siidrit peale janu kustutamise kasutatud näiteks maksevahendina. Kuna aastasadu tagasi kaasnes tavalise vee joomisega sageli haigestumisrisk, maksti näiteks Vana-Rooma leegionäridele osa palka siidris. Siidris leiduvad happed ja alkohol takistasid haigust tekitavate mikroobide arengut kehas. Siidri ravitoimeid on täheldatud veelgi. Parkainerikas siider sobis nimelt hästi kõhuhädade leevendamiseks, siidris sisalduv alkohol aitas puhastada haavu.
Inglismaal oli veel paar sajandit tagasi kombeks maksta talusulastele osa palka siidris. Tavaline kogus oli ligikaudu poolteist liitrit päevas, pühade puhul või kuumal suvepäeval võis tasu kerkida kolme liitrini. Inglismaal kasutati siidrit ka rituaalsetes kombetalitustes, näiteks ristimisvee aseainena.
Euroopasse jõudis siider tänu Rooma leegionäridele, kes viisid nii siidri tooraine kui ka õunamahla kääritamise kombe vallutusretke käigus Inglismaale. Viinamarjakasvatuseks sobimatu, kuid õunapuude jaoks ideaalse kliimaga Inglismaal oli siidri võidukäik kiire. Inglismaalt levis siider edasi Põhja-Prantsusmaale.
Esimesed siidrivalmistajad pidid leppima hapude ja mõrkjate metsõuntega, sest tänapäevaseid kultuursorte veel ei eksisteerinud. Tänapäeval kasutatakse õunasiidri valmistamiseks spetsiaalseid siidriõunasorte.
Allikas: Urmas Kokassaar (1963 – 2013), endine Tartu Ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituudi lektor
