A. Le Coq

150 aastat merepõhjas lebanud õllepudel jõudis kodutehasesse

5. oktoobril anti pidulikult üle Norra sukeldujate poolt 1869. aastal põhja läinud kaubalaeva Oliva pealt üles toodud A. Le Coqi vana õllepudel. Pudeli üleandjaks oli Norra Agderi ülikoolist ning Balti filmi ja meediakooliga tihedat koostööd tegev David Holme, kes esindas selle aasta augustis Olivale laskunud sukeldujate seltskonda.

Holme sõnul kohtus ta sukeldujatega, kes plaanisid ekspeditsiooni 1869. aastal põhja läinud purje- ja aurulaevale Olivia.

«Uurides, mis uppunud laeval lastiks on, vastati mulle, et sadu pudeleid, mis kannavad tundmatu brändi nime A. Le Coq. Kuna olen Eestiga tihedalt seotud, teadsin ma kohe, et see on A. Le Coqi õlu, mida ma alati siin viibides ka joon,» muigas Holme.

Tal tekkis soov tuua üle sajandi vanune pudel selle õigusjärgsele omanikule.

Põhja läinud Oliva ja selle pardal olev varandus osa Norra rahvuspärandist, mistõttu nõudis pudeli esialgsele omanikule tagastamine kooskõlastamist mitmete intstantsidega.

A. Le Coqi juht Tarmo Noop ütles pudelit vastu võttes, et see on ühes oluliseks sündmuseks Eesti õlleajaloos. «Tegemist on Eesti ja ka Balti-regioonis ainukese nii vana säilinud õllepudeliga, millel on alles ka veel sisu,» märkis Noop. Ta lisas, et väärikas pudel saab aukoha Eesti ainukeses õllemuuseumis A. Le Coqi tehases teiste haruldaste õlleeksponaatide kõrval.

Kiika galeriid ja vaata videot väärika pudeli üleandmisest

Lühidalt ajaloost ja sündmusest:

11. märts 1869. Suur purje- ja aurulaev Oliva kapten C. R. Lietzi juhtimisel asus  Londonist Danzigisse teele. Lastiks kohv, maitseained, sulatustiiglid ja pudelid. 751 naela eest oli trümmi lastitud ka õlletehase Barclay & Perkinsi tehase stout õlut.

Londonist lahkuti maheda kevadilmaga. 16. märtsil 1869 jäi Oliva aga Skagerrakis tugeva tormi kätte ja üritas Norra rannikuvetes varju leida. Ent öösel kell 03.45 sõitis alus madalikule. Meeskond päästeti.

Ligidusse sattunud Åviki lootsilaeva meeskond märkas uppuvat Olivat ning otsustas selle päästa, kuna last on rikkalik ning selle eest oleks sadamasse viimise korral saanud kopsaka päästmistasu.  Mehed suutsid laeva liikuma saada. Aga siin said laevale saatuslikuks Barclay & Perkinsi stoudi-pudelid. Päästjad hakkasid juba varakult rikkaks saamist tähistama ning õllepudelid joodi üksteise järel tühjaks. Oliva

raksatas vastu kaljuseina Vardeholmeni laiu juures ja uppus.

Oliva jäi 50–60 meetri sügavusele merepõhja aastakümneteks.

Eelmise aastatuhande vahetusel hakkas vraki vastu huvi tundma Lista Dykkerkompaniet /Lista tuukrid/, kes mõõtsid Oliva asukoha sügavust. Kuna aluse kõige madalama osani oli 23 sülda, siis leiti, et see on päästmiseks liiga sügaval ning üritus jäeti katki.

Järgmise poolesaja aasta jooksul sai D/S Oliva rahus oma märjas hauas puhata.

1967. aastal sukeldus akvalangist Georg Gundersen D/S Oliva juurde, ent vrakki ta  uurida ei saanud, kuna tal puudus vajalik varustus. Ent Georg Gundersen registreeris koheselt laevavraki leiu Vest-Agderi politseiprefektuuris.

1973.a. läks Georg Gundersen juba parema varustusega koos John Peder Staubo ja Jørn Stubdaliga uuele Oliva ekspeditsioonile. Esimese asjana toodi sügavusest välja Oliva lastis olnud sulatustiigel – anum, kus hoiti enne vormi valamist vedelat rauda. Seejärel aga juba mitu pudelit. Need olid erineva kujuga ning neid oli  vähemalt neli-viis erinevat tüüpi. Enamik pudelitest on kaetud punaka helkiva roostega segunenud perifüütoniga, kuid osadel on pudelikaela juures loetavalt näha kiri: „A Le Coq London”. Pea kõigi pudelite korgid on terved.

Joogikaubandusega tegeleva firma A. Le Coq & Co. rajas 1807.a. samanimeline perekond. 1820. aastatel asus Albert L. J. Le Coq Londonisse ja hakkas seal kauplema kõigepealt veiniga ning varsti ka õllega. Peagi hakkas ta oma nime all villima ja eksportima vene keiserlikku stout‘i -  erilist tumedat ja kanget pinnakääritusega õlut, mida ta tellis Londoni suurõlletehastelt, kus jook pruuliti spetsiaalselt Vene turu maitse-eelistusi arvestades. Ka Barclay & Perkinsi õlletehaselt telliti stouti, mida lasti villida firma A. Le Coq & Co nimel.

Stouti peeti toitvaks ja kasulikuks. Telliti laboratoorsed analüüsid ning analüüsitulemuste põhjal avaldati 1903.a. meditsiiniajakirjas The Lancet stout’i kiitvad artiklid.  A. Le Coq annetas sõjaväehospidalitele Vene-Jaapani sõja päevil kokku 29 150 pudelit stouti väärtuses 18 947 rubla ja 50 kopikat. Stouti peeti ravijoogiks. 1911.a. annetati hospidalidele veelgi õlut. Selle tulemusena omistati 1912.aastal A. Le Coqile Tema Keiserliku Kõrguse õukonnavarustaja tiitel.

6. oktoober 2011

Vaata lisaks

Kork maha ja …pirukasse! Loe, kuidas õllega road kohevaks ja krõmpsuks saada

Mida ühist on vene pliinidel, inglaste krõbekalal ja Jamie Olivieri lillkapsatempural? Kõigi kolme valmistamiseks on kasutatud õlut! Loe edasi →

© 2011 A. Le Coq
Tartus:
Laulupeo pst 15, 50050 Tartu
Tel. 744 9711
Tallinnas:
Ruunaoja 2, 11415 Tallinn
Tel. 614 1521